Eripedagoogiks õppimine- no challenge too large, no victory too small
Omades kahte last nimega Koer ja Kass, lähevad kõik maru kiiresti endast välja, et loomi lasteks pean. Mis sellest, et mu Koeral on suuremad kiindumushäired kui kõigil HEV lastel kellega ma kokku olen puutunud. Ei, mu koer saab üksi ja iseseisvalt kodus olla. Ei, ta ei karju terve see aeg nii et teised inimesed ei saa elada. Ta lihtsalt eelistaks ainult minuga koos olla ja mu seljas elada nagu Takjas. Aga ta ei ole päris laps. Seega oman ma NULL last, kuid olles töötanud nii paljude erinevate lastega lasteaias kui ka koolis on mul ikka mõningast kogemust mis see laps endast kujutab. Välistades selle kuidas üks lapsevanem mulle ümarlauas õpetussõnade peale karjus, et saa enne ise lapsed kui mind õpetama tuled. No olgu
Kui oled gümnaasiumis mõelnud ja ehk isegi mõnele õpetajale ülevalt- alla vaadanud suure respektiga ning otsustanud, minust saab õpetaja, siis palju õnne! Saad endale mitmeid ületunde ja palga millega kuus maksta arved ja osta sööki. Soojamaareisidest ja muust luks-kaubast võid unistada. Boonuseks tänamatud lapsevanemad (mitte kõik). Kas tahad ikka õpetajaks saada? Omal ajal mina ja mõned mu tuttavad ikka tahtsid saada õpetajaks. Peale kõiki hirmujutte. Kolm neist vahetasid esimese aasta jooksul eriala, kuna ülikoolis pakutakse üldiselt bakalaureuseõppes ainult teoreetilist haridust- mis ei ole üliõpilase jaoks ahvatlev ning ei anna valitud erialast üldist pilti.
Noh ja siis ma hakkasin eripedagoogiks. Panin õpetajatöö hirmujuttudele vinti juurde rohkema koormuse ja stressiga. Ülikoolis ainult teooriat õppides polnud mul aimugi, mis mind päriselt hakkab ees ootama. Lisaks oli enamus aineid teooria anatoomiast, psühholoogiast jne. Mina hakkasin eripedagoogilisi "otsi" otsima kohe kui läksin õppima. Kuna eripedagoogidest/tugiisikutest jne on alati puudus, siis keeruline leida tööd ei tohiks olla. Kohe esimesel baka aastal ei soovita muidugi eripedagoogiks pürgida, aga nt tugiisikuks erivajadusega lapsele või kuskile kooli abiõpetajaks võiks küll minna. Tegelikult on eripedagoogi töö lihtne: If a child can't learn the way we teach, maybe we should teach them the way they learn. Kahjuks aga ajavad ikka õpetajad raamatutarkusel järge ja oma suhtumist ning võtteid ei muuda. Ning siis aru ei saa, miks laps aru ei saa, miks laps ei õpi või miks laps häirivalt käitub. Minu esimene kogemus oli ühes asutuses, kus mind kohe täie rauaga proovile pandi. Üks turskem laps krabas mu pluusist kinni, mille käigus mu pluus ribadeks lendas. Teooriaga ei olnud midagi teha.
Tegelikult on nii, et kui laps käitub vägivaldselt või hüperaktiivselt, siis üldiselt vajab ta sellel hetkel kõige rohkem tähelepanu ja armastust. Seega ka mina oma rebitud pluusiga hoopis kallistasin kõvasti seda last kuniks ta maha rahunes. Kui mu koer on midagi ära närinud samal ajal kui mina lapsi tulevikuks ette valmistan tööl, siis on ta samamoodi vajanud tähelepanu ja hoolt ning igatsenud oma pisikese südamekese lõhki. Vägivaldne laps tuleb üldjuhul kodust. Kui lapsega ollakse kodus vägivaldne (löömine, tutistamine, laksu andmine jne), siis lapse ärevus, hirm ja frustatsioon võib ka tema muuta vägivaldseks. Vägivald võib alguse saada turvatunde puudumisest, emotsionaalsest hüljatusest, sagedastest konfliktidest, vanemate psüühikahäiretest.
Mida siis teha kui laps käitub vägivaldselt?
No kindlasti ära tee lapsele vastu seda, mis tema juba teinud on lisades sinna "Noh on hea kui sulle nii tehakse või?" Ära karju, ära pahanda. Säilita rahu! Aita lapsel mõista oma tegude tagajärgi. Ära häbista last halva käitumise korral. Motiveeri last. Pane paika reeglid! Peegelda lapse tundeid. Õpeta lapsele sotsiaalseid oskuseid. Ole järjekindel!
Mina olen koolis oma klassis kasutanud Calming Strategy Cardse. Need on seal alla kerides ka täiesti eesti keelselt olemas. Printisin need värviliselt välja ja lamineerisin ära. Kui näen, et klassis hakkab juba mõni laps ohtlikult vihaseks minema, annan talle selle kaardipaki ja ta valib endale ühe tegevuse.
Minu klassis on ka selline nurk, kus kõiki neid tegevusi teha saab. Mõni laps on juba sellise korraldusega nii harjunud, et tundes viha tuleb küsib ise kaardipaki ja läheb istub sinna "nurka". Nurk on ikkagi kole sõna selle koha kohta, kuna kedagi Tootsi mõistes nurka seisma ju ei panna. Meeldetuletus endale: Pean lastega tegema "nurgale" ühe nimekonkursi. Mõne aja pärast tuleb sealt tagasi ja lülitab end ise õppetöösse. Jälle. Kõigi puhul ei pruugi selline asi töötada.



Kommentaarid
Postita kommentaar