Ühele põlvele laskumine

Ma olen jõudnud umbes 10 aasta jooksul, kui esmakordselt avastasin Pinteresti, teha sinna sama palju kaustu nimega "Pulmad". Mõni kuu tagasi tegin seda jälle kui Takjas oli ühele põlvele laskunud. Vaadates tagasi kõikidele neile pulmateemalistele kaustadele, siis olen õnnelik, et mu pulmad polnud 10 aastat tagasi kui alustasin. Samas räägin ma 10 aasta pärast võib olla sama juttu.

Alustuseks on mind köitnud kõiksugused sildid. Nagu "ära vali poolt, vali istekoht!", "kasuta hashtagi #takjapulm" jne, praegu seda vaadates tundub see eriliselt jabur. Siinkohal ei taha ma maha teha neid, kes selliseid silte kasutavad, kuna maitsed on erinevad. Ja ometigi oli see kunagi ju mu enda tassike teed ka. Vahepeal olid moes kõiksugused küünipulmad, üks neist kaustadest tundubki olnud pühendatud just sellisele pulmale. Pean tunnistama, et küünipulm tundub siiamaani armas ja maalähedane. 

Tagasi põlvele laskumise juurde. 

Abieluettepanek oli lihtne, kuid samas täis üllatusi. Mina olin räkinud, et see võiks olla meie kahe ja meie koera vaheline hetk. Seda ta ka oli. Sõitsime ühte klaasmajakesse, kusjuures mitte miski ei reetnud, et selline ettepanek võiks tulla. Kuigi kõhutunne oli mul juba tükk aega olnud. Kohale jõudes sain ma kõigepealt sületäie punaseid roose. Mida oli peidetud siis seal augus, kuhu käib varurehv. Takjas oli kaasa võtnud kaamera koos statiiviga, et meist koos pilte teha. Hakkasimegi koos seal pilte tegema ja ühe pildi tegemise hetkel see juhtuski- ta hakkas pudistama, laskus ühele põlvele ja küsis, kas tahaksin temaga abielluda. Muidugi tema hiljem mäletas, et palus mind ikkagi naiseks. Pean tunnistama, et hetkeks ma tardusin aru saamata, mis just oli juhtunud. Siis ma muutusin natukene härdaks ja lõpuks vastasin "Muidugi". 

Kellele siis rõõmsat uudist teatada?

Pean ütlema, et see tuleb ikka üsna spontaanselt kui tahad teha seda kohe peale kihlumist. Tunne on selline, et kuulutaks juba kohe tervele universumile, kui õnnelik ma olen. Seda ma siiski kohe ei teinud. Peale mõningast õnnetunde nautimist kahekesi, said lähedased sõnumiga pildid kihlumisest. See siis tähendab, et minu lähedased said, kuna Takjas pole ilmselgelt nii kannatamatu nagu mina tolles olukorras olin. Muideks kõik arvasid, et kaamerale tabatud hetk oli lavastus. Mõne sõbranna puhul ma kartsin, et mida nad arvata võivad- neli kuud koos ja juba kihlatud. Neist mõned on aastaid koos olnud oma partneriga ja pole veel pulmaplaanidestki kuulnud. Sain aru, et see oli minu oma ülemõtlemine järjekordselt ning kõik olid uudise üle väga õnnelikud! Tähistasime kihlust nii minu kui Takja vanematega eraldi ka. Kuigi pärast tuli välja, et minu perekond oli juba asjast teadlik. Takjas palus viisakalt mu isa käest tütre kätt. Siinkohal soovitan ikka lähedastele inimestele enne öelda kui pildid lähevad sotsiaalmeediasse. 

Rääkides sotsiaalmeediast, siis olin ma eriti kannatlik. Samal nädalal kui sain ettepaneku oli mul juba tükk aega broneeritud olnud üks fotosessioon Takjaga. Saime seda kohe ära kasutada engagement fotode tegemiseks. Seega kihlumisest sotsiaalmeedias teatasin pea kuu aega peale selle toimumist. Ise ka imestan kui kannatlik ma olin. Mõned aastad tagasi oleks see juhtunud kümme minutit peale kihlumist. Kusjuures neid fotosessiooni pilte kasutasime hiljem ka "Save the date" kutsena, mis said aasta lõpus saadetud ning millest ma räägin mõni teinekord pikemalt. 

Kihlusest teatamiseks sõpradele tuli idee ka korraldada Kihluspidu, mis Eestis pole küll eriti levinud ja ideid selleks tuli jälle põhiliselt koguda Pinterestist ning dekoratsioone käia Krabas otsimas. Peol oli ka plaanis anda "save the date" kutsed. Paraku peoni me ei jõudnudki, kuna ei tahtnud Delfist hiljem lugeda, kuidas Tallinnas on "kihluspeo koroonakolle". Seega peost loobumisega päästsime päeva!

Pruut